Kõrvaldame püsivalt müüritise niiskuse. Garantiiga.

Tõusev niiskus on pinnasest pärit vesi, mis tõuseb poorse müüritise kapillaare mööda üles — sarnaselt veega käsnas. See tekib, kui seina jalamil puudub horisontaalne hüdroisolatsioon või on see kahjustatud või ammendunud; tüüpiline probleem vanemate hoonete puhul, mis on ehitatud enne tänapäevaste normide kehtestamist. Tavalises tellismüüritises tõuseb see reeglina 50–150 cm, kivi- või segamüüritises isegi üle 2 m, sõltuvalt materjali poorsusest ja kapillaartõusu kõrgusest.

Selle tunneb ära kolme tüüpilise tunnuse järgi: horisontaalne niiskuse „piir” põrandaga paralleelselt, valged soolaladestused pinnal (pinnasesse lahustunud nitraadid, kloriidid, sulfaadid) ja hooajaline kõikumine — talvel selgelt nähtav, kui vesi ei aurustu, suvel vähem märgatav. Soolad kristalliseeruvad aurustumisel ja lagundavad krohvi järk-järgult seestpoolt, nii et pelk ülevärvimine varjab probleemi, kuid ei peata seda.

Kondensatsiooniniiskus tekib ruumi sees, mitte müüritises. Soe õhk mahutab teatud koguse veeauru; kui see satub pinnale, mille temperatuur on alla kastepunkti (tüüpiliselt külm nurk, aknapale, külmasild), muutub aur sellel veeks. Peamisi tegureid on kolm: auru tootmine siseruumides (duši all käimine, toiduvalmistamine, pesu kuivatamine, elanike hingamine), ebapiisav ventilatsioon ja külmad pinnad, mille põhjustab nõrk soojusisolatsioon või kütmata ruum.

Iseloomulikud ilmingud: hallitus nurkades ja akende ümber, tilgad klaasidel, märjad kohad välisseintel talvel, õhuniiskus püsivalt üle 65 %. Vesi ei pärine siin pinnasest ega fassaadist — see tekib otse majas, seega peitub lahendus paremas ventilatsioonis, auru tootmise vähendamises ja pinnatemperatuuride tõstmises (soojustamine, kütmine).

Surveniiskus on vesi, mis mõjub müüritisele hüdrostaatilise surve all — tüüpiliselt maapinnast allpool asuvates keldrikorrustes ja keldrites, kus seinad eraldavad siseruumi niiskest pinnasest või ulatuvad allapoole põhjaveetaset. Pinnases olev vesi surub keldri seintele ja põrandale ning tungib läbi väiksemategi pragude, tööõmbluste ja isegi betooni või müüritise enda struktuuri, kui need ei ole surveveekindlalt isoleeritud.

Ilmingud: paiksed märjad laigud kõrgusest sõltumata (erinevalt tõusva niiskuse horisontaalsest piirist), veetilgad või -nired mööda seinu, vesi nurkades pärast tugevaid vihmasid või kevadel lume sulamisel. Mõistet ehitusniiskus kasutatakse laiemas tähenduses kogu niiskuse kohta, mis satub konstruktsiooni ehituslike puuduste tõttu — puuduva drenaaži, kahjustatud välisisolatsiooni või ventileerimata keldri tõttu. Lahendus on põhimõtteliselt erinev tõusva niiskuse omast: see nõuab sekkumist väljastpoolt (drenaaž, seinte surveveekindel hüdroisolatsioon, sademeveetorude korrastamine). Pelk injektsioon seina jalamil survevett ei peata — see lahendab üksnes kapillaartõusu.

Need erinevad vee allika ja suuna poolest, kust see müüritisse satub. Tõusev niiskus tõuseb altpoolt pinnasest müüritise kapillaare mööda. Surveniiskus tuleb küljelt või altpoolt hüdrostaatilise surve all (tüüpiliselt keldrid põhjaveetaseme all). Läbitulev niiskus läbib välisseina — vihm läbi kahjustatud fassaadi, katkine sadeveetoru, katuse läbijooks. Kondensatsiooniniiskus tekib ruumi sees, kui niiske õhk kondenseerub külmal pinnal.

Igaüks neist nõuab erinevat lahendust: tõusev — horisontaalne tõke seina jalamil (injektsioon, läbisaagimine); surve — välimine hüdroisolatsioon ja drenaaž; läbitulev — fassaadi, sadeveetorude, katuse parandus; kondensatsioon — ventilatsioon, soojustamine, auru tootmise vähendamine. Kõige suurem viga on põhjust segi ajada ja lahendada vale tüüpi — sümptom kaob paariks kuuks, kuid vesi naaseb.

Kolm kiiret märki: niiskuse piir (horisontaalne = tõusev, paikne = läbitulev), valged soolaladestused (viitavad tugevalt tõusvale niiskusele), hallitus nurkades akende ümber (viitab tugevalt kondensatsioonile). Kahtluse korral täitke meie lühike test või laske niiskust kohapeal mõõta.

Vundamendialusest pärit sool tõuseb koos veega ja kristalliseerub pinnal, kui vesi aurustub. Soolaladestused on diagnostiline märk — kui neid näete, siis liigub selles seinas tegelikult vesi. Lisaks kahjustab sool krohvi seestpoolt; pelk ülevärvimine varjab probleemi, kuid ei lahenda seda.

Hallitus hakkab kasvama, kui krohvi niiskus ületab 70 %, 24–72 tunni jooksul. Õhku vabastatavad spoorid on allergeenid. Astmahaigetel või väikelastel võivad sümptomid ilmneda mõne nädala jooksul. Niiske sein ei ole kunagi ainult esteetiline probleem.

Kuival tellisel on 5–10× parem soojusisolatsioonivõime kui sama paksul niiskel tellisel. Poorides olev vesi juhib soojust välja. Ulatuslikult niiske keldriga hooned kulutavad küttele tüüpiliselt 20–30 % rohkem kui samasugused kuivad hooned.

Pindmiste ilmingutega (soolaladestused, hallitus) saab hakkama puhastamine ja hallitusvastane värv. Põhjust — vett müüritise kapillaarides — ei lahenda ükski värv ega krohv. Kui Te vee allikat ei peata, naaseb niiskus mõne kuuga. Püsiv lahendus nõuab tehnoloogiat (pikaajaliselt toimib näiteks WetBRICK® geeli injektsioon).

Aitab kondensatsiooni puhul (õhuniiskus). Tõusva niiskuse puhul ei aita see üldse — vesi ei tule õhust, vaid pinnasest. Ventilatsioon võib üksnes süvendada külmatunnet, sest kuiv müüritis isoleeriks paremini.